Inimesed meie kõrval

„Ära kahtle iial – väike grupp pühendunud inimesi võib muuta maailma. Tegelikult on see ainus mis kunagi on maailma muutnud“.
Margaret Mead

Ja tavaliselt on maailma muutnud just väike grupp pühendunud inimesi.

Inimestel kes meid ümbritsevad on suur jõud – nad mõjutavad tavaliselt meie mõtteid, tundeid ja tegemisi ja läbi selle meie tulemusi mida elus saavutame. Meie õnn ja edu on otseselt seotud selle toetusega mida ise teistele pakume ja toetusega mida vastu saame ja võtame. Me ei pea leppima mittetoetava, või mis veel hullem halvustava kaasa või sõpradega. Kannatuses pole tegelikult midagi üllast, uskuge mind. Mina olen kannatuste ekspert- 15 aastat mehega, kes tundis end rohkem mehena siis kui sai mulle selgitada kui väheväärtuslik mina olen. Õnneks sain ma lõpuks asjale pihta. Ja seda suuresti tänu teiste toetusele.

Thomas Edisoni ja Henry Fordi ja mitmeid teisi edukad innovaatoreid eeskujuks võttes on üheks võimaluseks enesele toetusgruppi luua leida oma Mastemaindi rühm. Valides sinna inimesi, kes tõesti usuvad sinusse ja edu võimalikkusesse.

Millele ma täna valin keskenduda?

Millele ma keskendun selle panen kasvama.

Millele ma siis täna keskendun? Kui ma keskendun oma hirmule – kasvatan ma hirmu, kui ma keskendun usaldusele ja tänulikkusele ja kõigele positiivsele mis juba täna minu elus on – panen selle hea kasvama.

See millele fookuse paneme – seda saame. See on universaalne tõde. Millele ma siis täna keskendun…?

Juht või liider?

Juhi definitsioone on peaaegu sama palju kui juhte. Ma ütleks, et juht on see inimene, kes motiveerib teisi inimesi midagi ära tegema. Aga kas liider ei tee sama? Lugesin täna Mary Morrisey kommentaari liidriks olemisele. “Liider on see, kes kes aitab inimestel kellekski saada”.
See võib igaühe kohta käia. Me võime end juhtida midagi tegema, samas me võime olla ise enesele liidriks teel saama selleks, kes me võiksime olla.
Ilus. Olgu meil kõigil siis täna üks hea päev iseenesele liidriks olla.

Soovid olla naine, kes on meessoo esindajatele vastupandamatu?

On sinus see salapärane x factor mis mehi kui magnetiga sinu poole tõmbab?
Meie minapildil ja uskumustel on hämmastav jõud, see ei määra ära mitte ainult sellele meie elus juhtub, vaid ka selle millised on meie suhted ja ka selle kuidas teised inimesed meid näevad ja tajuvad. Käid korra kohtamas ja kaaslane ei helista enam ja see on juba kolmas kord? Muster? Hea uudis on, et mustreid on võimalik muuta.
Soovid saada naiseks, kes on meessoo esindajatele absoluutselt vastupandamatu? Pole midagi lihtsamat, kuid muutus peab alguse saama seestpoolt. Selleks meestele meeldida ei pea sugugi olema perfektne ega vastama mingisugustele ettekirjutatud ilu või arukuse “parameetritele” Sa kindlasti tunned mõnda sellist naist kelle silmad säravad ja kes lausa kiirgab salapärast võlu mis mõjub vastassoo esindajale magnetina? Tahaksid olla tema moodi? Tõde on, et sina ei pea olema kellegi moodi selleks et olla armastatud. Sina võid olla sina ise, saladus peitub vaid selles, et pead tegema otsuse. et armastad ja väärtustad end iseendana, täpselt sellisena nagu sa oled. Sa oled väärtuslik ja igati väärt ka toredat suhet. Ei saa armastada inimest kes ise ennast ei väärtusta ega armasta, nii et muutus peab algama seestpoolt. Armastagem siis ennast ja andkem õnnele võimalus.

Milline on sinu elu sõnum?

Eesmärgi leidmisest teise nurga alt…On üks lugu ajakirjanikust kes jälitas Mahatma Gandhit läbi raudteejaama, lootes saada intervjuud oma ajalehele. Hoolimata ajakirjaniku pealekäimisest keeldus Gandhi viisakalt, kuid korduvalt mehe küsimustele vastamast. Lõpuks, kui rong juba liikuma hakkas, hüüdis reporter: “Palun andke mulle sõnum inimeste jaoks” Kõhklemata hüüdis Gandhi vastu: “Minu elu on minu sõnum!” Kui ma seda lugu esimest korda kuulsin hakkasin mõtlema, et mis on minu elu sõnum? Kuidas vaatan ma tagasi oma elule oma 80. sünnipäeval. Kes on minuga? Mida olen elus teinud? Kuidas elanud? Millise sõnumi ma tahan maha jätta? Asendades sõna “eesmärk” sõnaga “sõnum” tuleb tihti häid mõtteid. Ja kui siis korraldada ajurünnak pannes kõik need ideed kirja, mis pähe tulevad, et oma elu oma soovitud sõnumiga vastavusse hakata viima. Ja siis jääb veel üle see nimekiri oma vannitoa peeglile kleepida ja iga päev sealt nimekirjast midagi ära teha.

Kuidas ma haid kohtasin

Kui suur on elus tõenäosus kohutuda haiga? Ja mitte kenasti klaasi taga olevaga vaid päriselus ja meres? Mõnevõrra tõenäoline ütleks ma täna. Sharm el Sheikist tulime laste ja emaga eile. Nagu teada on viimasel ajal haid seal lasknud endal hea maitsta nii mõnelgi turistil. Eriti maitsvad tunduvad olevat venelased ja vanemad saksa prouad. Kuna ma kummassegi kategooriasse ei kuulu panin südamerahus allkirja, et vastutan snorgeldama minnes ise oma elu eest ja viskasime mitu päeva haide üle lõbusat nalja. Hulpisin siis mõnusalt päikesepaistelises vees, nautisin vaikust ja värvilisi kalu ja… ups…hai…ujub otse minu poole. Keerasin hopsti otsa ringi ja pole elus nii kiiresti ujunud. Sillale jõudes tegin järelduse, et ma hakkan segaseks minema, näen juba haisid. “Akula” hüüdis mees kes minuga koos snorgeldanud oli. “Sharks!” Ja seal nad olid. Kümmekond meetrit sillast, kolmekesi. Ujusid uudishimulikult eemal snorgeldava sakslaste seltskonna poole. Sillal oli hulk inimesi ja vetelpäästja ja selle abi ja mitte midagi ei saa teha, et vees olevaid inimesi aidata. Mitte midagi. Lihtsalt vaadata, et kas lähevad söögiks või mitte. Jube tunne. Totaalset vaikust mis varsti sillal valitses kogeb elus harva. Ja sakslased jäid ellu.

Vaid varjud koopa seinal…

Kirjutasin kunagi keskkooli lõpukirjandi Kantist ja teooriast, et meist keegi ei näe tegelikkust vaid kõigest tegelikkuse ähmast peegeldust varjudena koopaseinal. 5 sain, aga alles 15 aastat hiljem saan aru, mida Kant sellega tegelikult mõtles. See mees oli aru saanud, et igalühel meist on oma individuaalne tõlgendus ehk „kaart“ reaalsusest vastavalt millele me siis reageerime.
Meie neurolingvistilised kaardid tegelikkusest, mitte tegelikkus ise, määravad meie tegevuse ja annavad sellele mõtte. Mitte tegelikkus pole see mis meid piirab vaid meie kaart-peegeldus sellest tegelikkusest. Kõige „sõbralikumad“ kaardid on need mis sisaldavad kõige laiemat valikute ja võimaluste skaalat, aga mitte kõige „täpsemad“ või „reaalsemad“ kaardid. Kas on võimalik areneda ja oma „kaarti“ täiendada, et reageerida viisil mis pakuks võimalust suuremateks valikuteks ja õnnelikumaks eluks? Ma usun küll, muidu poleks ju üldse mõtet elada.

Võidaks äkki täna 1 000 000 eurot?

Mis juhtuks, kui anda keskmisele inimesele 1 miljon eurot? Kui kiiresti ta sellest vabaneks? 6 kuuga? Aastaga? Statistika näitab, et 86% inimestest, kes võidavad USAs loteriiga, ei ole mõne aasta pärast sugugi rikkamad kui enne võitu. Nad lihtsalt ei oska võidusummaga midagi peale hakata ja lihtsalt kulutavad selle ära.
Miks see nii on? Lotovõitjad ei ole rumalamad, laisemad ega vähem toredad inimesed. Ei, küsimus on hoopis nende minapildis. Kui minapilt ja meie sisemised mõtted ei peegelda jõukust ning edu, siis pole seda jõukust ja edu ka meie elus. Tavaliselt arvatakse, et asi käib vastupidi, et me oleme oma välismaailma ohvrid ja me sõltume mingitest välistest tingimustest. Ei sõltu tegelikult, lihtsalt muutus algab seestpoolt. Ja me saame ennast muuta.

Ajaloos on olnud igasugu teoreetilisi rikkuse ümberjagamise teooriaid, mille kohaselt oleks õiglane kogu maailma rikkus võrdselt inimeste vahel ära jagada. Teadlased on aga jõudnud tulemusteni, et peale rikkuse ümberjagamist oleks 50 aasta pärast rikkus jälle samade inimgruppide käes, kus see oli enne ümberjagamist. Ühed inimesed lihtsalt on loodud rikkust ja väärtust looma ja kasvatama, ning teised seda ära andma. Kumba rühma kuulud sina?

Inimestest ja hobustest

Oli siin alles uue aasta nõuannete aeg. Aga kui huvitab,  loe neid teiste coachide kodulehtedelt või minu eelmise aasta postitusest. Ma tahtsin Sulle hoopis midagi soovida. On üks lugu hobustest. 2 kena tõuhobust veavad ühiselt vankrit. Ilm on hea ja tee sile, sõit läheb hoogsalt ja mõnuga. Ühel hetkel on teel suured kivid ja taevasse kogunemas hallid pilved. Esimene hobune tunneb, et vajab puhkust ja aega iseendale. Teine ei saa vankrit jätta. Ta veab selle üksi üle kivide, sikutab ja tõmbab elu eest, surm silme ees, aga ära teeb. Kui ta end kogunud on, karv jälle läigib,  tee taas sile ja  ilm hea, tuleb Esimene tagasi ja aitab jälle vedada. Sõit läheb edasi hoogsalt ja sõbralikult. Aga nagu elus ikka on ilm muutuv ja kui taas vihmale kisub vajab Esimene oma aega. Teine veab jälle  üksi. Ja nii edasi ja nii edasi.  Minu uusaastsoov Sulle on, et Sinu kõrval oleks alati keegi kes veaks koos Sinuga, ka vihmaga. Head uut aastat!

Elu on ilus

Pole ammu midagi kirjutanud. Minu veel piima ja sündimise järele lõhnav õnnetähe all sündinud poja tuletab mulle erilise selgusega meelde, et me ise loome oma reaalsust ja kõik siin elus sõltub meie endi vaatepunktist. Kaks sarnast kogemust võivad olla täiesti erinevad. Op oli, jälle. Sama kena haigla, samad ääretingimused. 10 aastat tagasi oli see sündmus õudus kuubis. Nüüd – 10 aastat hiljem – koos uue teadmistega ja oskusega teadlikult  keskenduda elu helgemale poolele – täiesti OK kogemus. Asi on PILDIS mida me situatsioonide kohta ise oma peas loome ja FOOKUSES.  Teadlikult positiivsele keskendumist annab harjutada ja nii on palju lihtsam elada. Elu on ilus.